Murdenalju

Viljandi ja Tarvastu valla tüdrukud rääkinud kord linnas endi teenistusoludest. Viljandlane küsinud teiselt, mis neil ka kördi kõrvale antakse. Tarvastlane vastanud: “Saame ses paar vakka villu ja sääl ta poha.” Viljandi tüdruk imestanud teise häid olusid, sest nemad Viljandimaal saavat ainult kannika leiba kördi kõrvale.
Karjapoisile öeldud: “Mine viruta see kauss ära!” Poiss imestanud küll, et ilus ja terve kauss, mis ma tast virutan, aga et käsk oli niisugune, läind ja virutand kausi vastu aeda puruks. Pärast perenaine küsinud: “Poiss, kus sa selle kausi panid?” Poiss seletand, et vastu aeda virutand. “Loll, ma käskisin sind pesta, mitte puruks virutada!”
Tarvastu mees räägib: putub, võtab, matab.
Vooru mees aga: put, võt, mat.
Kui kõrtsis kakluseks läheb, siis esimene ütleb: “Kes putub, see saab!” Teine aga: “Kes put, see saa!”
Sulane teisest maakonnast pärit. Peremees käseb soost “paar kurr’ga” valmis tuua. Sulane läheb. Tuleb õhtul tagasi, ütleb: “Nägin küll kurr’ga müöda lendava, aga nõnda kõrgelt, et ma ühhdegi kätte es saa!”
Üks mulk tuli Harjumaale peremeheks. Läks naabri talusse ja rääkis naabri talu peremehele: “Nüüd on silgud kallid ja raha vähe, tarvis eige laadale minna ja sealt vanaelajas osta ja ära tappa leivakõrvaseks.”
“Minu isa ostis ka enamiste iga talveks ühe vanaelaja leivakõrvaseks.”
Naabri rahvas hakkas kangesti naerma ja mõtlesid oma keele murde järele, et mulk tahab kuradit või vanapaganat mis ka siin vanaks elajaks saab nimetud, leiva kõrvaseks võtta, mulk aga rääkis vanast veisest. Siin üeldakse “vana loom” ei mitte vana elajas.
Mulk ütleb Tallinna maa mehele: “Teie keel ja meie keel lähevad ütte aga tartlase keel ei lähe mede ega tede keelega ütte.”
Tede loeb: see uss ei või mind nõelata.
Mede loeb: see uss ei või mend nõklata.
Taterlane loeb: to siu es voi mänd salvada.
Mulk küsib Tallinna maa mehelt, kes laadal lambid müüb: “Kas see on kohe oinas?” Mees vastab: “Jah, kohe oli oinas kui ta sündis.”
Vanasti õpetatud koolis lapsi lugema. Üks mulk olnud ka seal. Kui veeritud: n-u-g-a, mulk veerind ka. Aga kui kokku tulnud ütelda, ütelnud mulk: “väits!”